Narva-Jõesuu   Eesti Riviera

Sissejuhatus

Projekt käsitleb Narva-Jõesuu mereranda alates kaldajoonest kuni Aia – Vabaduse tänavate jooneni, ala otsmised piirid on kirdes Liiva tänav  ja  edelas Hotell `Liivarand”.

Planeeringus hõlmatud ala pikkus on 3500 m ja laius on 200-300 m, ligikaudne suurus 90 ha.

Asukoht

Planeeritav ala piirneb ühelt poolt mere ja  teiselt poolt Aia ja Vabaduse tänavatega ning   männimetsaga.

Piirangud

Läänemere kaldal on ehituskeeluala praegu 200 m, Narva-Jõesuu linn on teinud ettepaneku vähendada seda linna piires 100 meetrini.

Naabruse paiknevate alade kohta on koostatud järgmised detailplaneeringud:

1. Narva- Jõesuu keskosa detailplaneering, koostaja  Hendrikson & Ko, 2006 (pole kehtestatud)

2.    Vabaduse, Supeluse, Nurme ja Lennuki tänavate vahelise kvartali detailplaneering, koostaja Casa projekt, 2007.

3.    Pargi, Koidu, Kesk ja Vabaduse tänavate vahelise kvartali detailplaneering, koostaja Casa projekt, 2006.

4.    Suur-Lootsi 1 territooriumi, Suur-Lootsi ja Poska tänavate, Poska 36 ja Kalda 10 territooriumite ja Narva jõe vahele jääva maa-ala detailplaneering, koostaja Ruum ja maastik, 2005.

5. L. Koidula 19 detailplaneering, koostaja AS Silbet, 2007. (Nooruse “ kvartal)

Ranna ja Aia tn promenaadi  planeerimisel on lähtutud

- väljaanne “Eesti linnatänavate projekteerimisnormid. Eelnõu” IB Stratum 1996.a.

- Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määrus nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale”

-Majandus-ja Kommunikatsiooniministri 28.11.2002.a. määrus nr.14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes”.

Loodusest ülevaade

Narva-Jõesuu geograafiline asukoht Läänemere ääres ja Narva jõe kaldal annab võimalusi kasutada linnas puhketegevuse arendamisel nii merd kui jõge.Liivaranna kogupikkus mere ääres on 7,5 km, ranna laius on 50-100 m. Narva-Jõesuu randa peetakse kõige tormiohtlikumaks rannaks Eestis. Rand on avatud tuultele, talvel puhuvad teravad külmad põhjatuuled, suvel toovad aga põhjatuuled ülemise sooja veekihi meres ranna poole ja nii on merevesi kõige soojem just põhjatuultega, kõige soojem on vesi juulis +17,40.

Piki merekallast kõrguvad 40 m laiuselt liivaluited, luidete kõrgus on 6-10 m, üksikud kohad muuli pool servas kuni 12 m kõrgused. Need on aegade jooksul kattunud taimestikuga- peamiselt männik ja pajuvõsa. Pajuvõsa on sama väärtuslik haljastus kui männid, kuna kinnistab liivaluiteid.

Linnas asuvad metsalad klassifitseeruvad kaitsemetsaks. Puhkealadel oleva metsamaastiku kujundamisel ja kasutamisel peab arvestama, et puistu peab olema pikaealine, mitmekesine ja ebasoodsatele tingimustele vastupidav. Puistu kasutamisel peab arvestama nii puhkajat kui

pinnase kaitsmise nõuet. Jalutaja suunamiseks üle luidete kasutada puitkattega jalgteid, et

vältida ala ühtlast tallamist, kamara hävitamist ja liivade liikumise soodustamist.

Narva-Jõesuu on klimaatiline kuurort, põhilisteks raviteguriteks on puhas, suhteliselt niiske ja

liikuv mereõhk koos kuiva männimetsaga. Raviasutused kasutavad Haapsalu muda.

Ajaloost ülevaade

Narva –Jõesuu esmamainimine toimus Narva Bürgermeistri käsukirjas 1684.a.Hungerburgi nime all. Kaks sajandit on Narva-Jõesuu kalurite ja Narva sadama lootside asula.

16. juuni 1873.a. sai Narva linn linnaseaduse alusel omavalitsuse, endise magistraadi asemel moodustati linna omavalitsus, linnavalitsus ja volikogu. 15. november 1873. a tegi tollane Narva linnapea A. Hahn Narva volikogu koosolekul ettepaneku välja ehitada Hungerburg heakorrastatud kuurordiks. Mõne aastaga ehitati välja merele kõige lähem Aia tänav, 1880.aaastast kokkuvõtteid tehes nentis Narva linnavalitsus, et 115-le uuele ehituskrundile on majad peale ehitatud. Otse mere kaldale ehitas Adolf Hahn valgete sammastega ja portikusega Villa Capriccio, selle kõrvale lasi Kreenholmi vabriku üks omanik R. Kolbe ehitada puitpitsidega maja ja edasi rajati veelgi samas stiilis hooneid. Lisaks rikastele narvalastele ehitasid siia ka Vaiavara külade rikkad perepojad talvemaja oma perele ja suure suvemaja väljaüürimiseks. Rajati pansionihooneid Aia tänavale ja mujale.

1882.a valmis A. Hahni projekti järgi kuurhoone projekt, mis täitis kontserdisaali, kasiino, restorani ja hotelli ülesandeid. Tuntud pargiarhitekt Alois Riegel projekteeris ümber hoone regulaarses stiilis iluaia.

12. aprill 1894.a anti Hungerburgile ametlikult kuurordi staatus, algas esimene kuldajastu kuurordi ajaloos.

1899.a. andis Heakorrakomisjon välja määruse, kus on reguleeritud suvitamise kodukord.

Mere äärde kerkisid supelonnid, kasutusel olid hobustega merre viidavad Suplusvankrid rikkamate puhkajate tarbeks.

1895.a võeti suvituskoha taga olev mets A. Hahni ettepanekul kaitse alla.

Läbi kogu metsa rajati piki luiteharju kolm laiemat teed, mida hakati kutsuma filosoofilisteks radadeks. Tee ääres olid pingid . Palju korraldatai  ranna- ja pargikontserte.

1914.a oli siin 10 000 suvitajat.

1919 a.kuni 1934  a. oli Narva- Jõesuu iseseisev alev.

1934.a sai jaoskonnavalitsuse juhiks Aleksander Põder, kelle suhtlusoskused ja suur tutvusringkond tõid siia palju suvitajaid.

1935.a. ehitati uus moodne rannakohvik mere äärde Pargi tänavale, seda on peetud  kuulsa soome arhitekti E. Saarineni tööks, kuid hilisemalt pole tema autorlus kinnitust leidnud. Suur hoone asus mererannas, selle üldpindala oli 700 m2, pkkus 52 ja laius 18 m, hoone oli õhurikas ja avarate rõdudega, seal oli kohvik, väljarenditavad kabiinid, riietusruumid ja siin paiknes ka veeremängurada.

1930-ndate aastate lõpus Narva-Jõesuu teisel kuldajastul puhkasid siin paljud eesti kultuuritegelased: Gustav Suits,Anton Hansen Tammsaare, Friedebert Tuglas,Marie Under, Heino Eller, Raimond Kull, Miina Härma, Mari Möldre, Paul Pinna, Ruut Tarmo. Väga palju oli vene kultuuritegelasi, näiteks töötas siin kuulus vene kunstnik Ivan Šiškin.

1937.a. tehti  “Eesti Kultuurfilmi” poolt Narva-Jõesuust film. Linna tutvustati Köninsbergi messil ja Pariisi näitusel.

II Maailmasõda hävitas enamuse kuldsest kuurordist. Üle poole aasta kestsid siin lahingud, allesjäänu rööviti.

Kolmas kuldajastu oli 1970-80 ndatel, kui siia ehitati suured puhkekodud ja sanatooriumid.

1961.a. valmis ilus hoone Mere ja Aia tn. nurgal Narva –Jõesuu kolhoosnike sanatoorium, praegune nimi Narva-Jõesuu Sanatoorium (arhitektid N. Kuzmin, M.Noor). 1969.a. ehitati sanatoorium  “Mererand” (arhitekti P.Tarvas ja H: Margus) ja puhkekodu 1987.a.“Põhjarannik”. Puhkajaid oli aastas ligi 35 000.

1992.aastani oli Narva-Jõesuu ametlikult Narva linnaosa, siis anti Narva-Jõesuule uuesti linna õigused.

“Eestimaa Riviera pole Pärnu, Pirita ega Haapsalu. Narva-Jõesuu hoopis. Tolle nime andsid Ida-Viru puhkepaigale Peterburi ja Moskva puhkajad. Hittkohaks hakkas Narva-Jõesuu jõulisemalt kujunema pärast esimest ilmasõda. Eesti vabariigi hedonistlikul ajal ehk siis kolmekümnendail oli see paik, kuhu sa lihtsalt pidid minema. Polnud sind Narva-Jõesuus, polnud sind olemas. Kuurort oli popp. Mitte üksnes mere ja mändide pärast, vaid ka seltskondlikus mõttes.

“Kuurordid rajati ju eelkõige meditsiinilistel põhjustel ja oli ettekujutus, et merevesi peab soolane olema,” pajatab Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Järs. “Parasjagu soolane vesi ja sobiv kliima olid põhilised asjad, mille pärast suviti mere äärde mindi.” Narva-Jõesuus olid kõik need imetabased tingimused puhkamiseks ja tervise kohendamiseks olemas. Arstid soovitasid paika soojalt, sest oli võimalusi nii raskemeelsetele (ravi: jalutuskäigud ja merevesi) kui ka kergemeelsetele (ravi: jalutuskäigud ja merevesi) oma suveravi saada.

“Narva-Jõesuu, paik, mille kaugus Narvast on 14, Jõhvist 47, Tallinnast, Tartust ja Peterburist 200 kilomeetrit, oli nii tsaariajal kui ka esimese vabariigi aegu tugev stiilinäitaja. Pika liivaranna ja mõistagi ka seltsielu pärast. Ja Eesti eliit sõitis. Olesklema ja nautlema.

“Tegelikult on Euroopaski Narva-Jõesuule vastast leida raske, see on unikaalne koht,” teab Järs. “Tänapäeval kipume rohkem kõnelema Pärnust ja projitseerima Pärnut ka Eesti ajale. Narva-Jõesuu oli Eesti ajal vingem ja tiba kõrgem koht kui palju kiidetud Pärnu.”

Küllap oli oma osa Narva-Jõesuu tõusus ka publikul. Järs, teemat uurinu, loetleb, et seal käis vabariigi ajal lisaks Eesti kirjanikele puhkamas suur hulk Eesti näitlejaid, Tartu arste, ülikooli õppejõude ja ka tudengeid.

Põhjus? “Suurlinna tagamaa ehk Peterburi. Oli Narva-Jõesuus puhkajaid lisaks Venemaalt tulijaile ka Tartust ja Tallinnast…” lisab Järs. Kes just Riia ega Jurmala randa ei läinud, see sõitis Narva-Jõesuusse.

“Miks peterburlasi Narva-Jõesuus palju käis, on ilmselge, kui vaadata tollast rongiliiklust,” lausub Järs. Kui naised-lapsed jäid kohapeale puhkama, käis perepea oma võsukesi suvituspaigas vaatamas nädalavahetustel. Tuli laupäeval kuurorti ja lahkus sealt esmaspäeva hommikul. Ikka rongiga. “Õitsengu ajal tuli mass Narva-Jõesuusse ikkagi Peterburist,” on Järs kindel. “Oli aadlit, kodanlust ja proletaarlasi ka Tartust ja Tallinnast, aga Peterburist tuli põhiline hulk puhkajaid.”

Lisaks muudele boonustele tähendas Narva-Jõesuu puhkus sedagi, et mujale Euroopasse minek olnuks Peterburi puhkajaile palju kulukam kui Eestis käik. Seltskondlikus mõttes lubas aga Narva-Jõesuu ka tsaariaegse impeeriumi ajal ikkagi sügisest teemaarendust ? la viibisin Euroopas tervisevetel. “Eks venelane käis Eestis euroopalikku puhkust veetmas,” lausub Järs. “Eesti – see oli Euroopa, oli tervislik ega toonud kaasa hirmsuuri kulutusi.”

“Seda hiilgust, mis oli Narva-Jõesuul enne esimest maailmasõda, ei saavutanud see paik esimese vabariigi ajal enam kindlasti mitte,” teab Järs. “Enne esimest maailmasõda oli hiilgeaeg – siis ehitati uhkeid villasid ja oli välja kujunenud kuurordisüsteem. Sõda lõi kõik sassi. 1920. aastatel tuli langus.”

Kuid ega supelsakstel elu kerge olnud. Tänapäevane stiil, et jooksed merre, millal tahad, ei toiminud tsaariaegses rannas. Kui oli punane lipp üleval, läksid vette naised, kui sinine – mehed. “Punase või sinise lipu heiskamine tähendas seda, et hetkel on naiste või meeste supelaeg,” jutustab Järs ja viitab Eduard Vilde ühele jutustusele, kus meesüliõpilane unustab oma riietuskabiini asukoha ja jääb õnnetul kombel naiste suplusajaks porgandpaljana plaažile kohmima. Asi lõpeb vältimatu skandaaliga.

“Et see suplusaegade süsteem tekitas tohutult segadust, siis tehti pärast esimest maailmasõda rannas tsoonid: naistele oma, meestele oma,” sõnab Järs. “Omaette osa oli ka ühisrand. Tsaariajal oli Narva-Jõesuu ranna keskosa suplejaile lausa keelatud – seal käidi ainult promeneerimas.”

Narva-Jõesuu olevat olnud aga enne esimest ilmasõda Eesti mastaabis suisa erandlik rand oma demokraatlikkuse tõttu. Mujal Eestis sega- elik ühisrandu ei olnudki, Narva-Jõesuus küll. “Narva-Jõesuu oli demokraatlik koht – lisaks naiste ja meeste supelusaegadele oli ka ühissupluse aeg,” jutustab Järs. “Siis olid trikood ka kohustuslikud, sest ühissupluse aegu paljalt supelda ei tohtinud.” Alastisuplus oli tollal trendikas, mistap enese riietega koormamine võis suplejaile tunduda totaalse ahistamisena. Kuid kord oli kord.

Korra ja moraalireeglite tõttu pidid rannaelu korraldajad enne esimest ilmasõda vaeva nägema ka vettemineku organiseerimisega. Variante oli kaks: supelsild või supelvanker. “Supelvankrid oli väga narvajõesuulik nähtus,” ütleb Järs. “Mujal Eestis, Haapsalus ja Pärnus, neid prooviti, kuid ikka väga ei sobinud ja pigem eelistati supelsildu.”

Supelvankritega asjatamise teema sarnaneb paraja teadusega. Vankritel olnud omanik, kellega kuurordikomisjon teenusepakkumislepingu tegi. Vankriomanik palkas omakorda randa paar hobusega poisikest või meest, kes siis suvitajaid vankri peal vette vedasid. “Puhkajal tuli neile märku anda, et tahaks vette. Siis rakendati hobune vankri ette, supleja sisenes vankrisse ja lasi end suplema vedada,” lausub Järs. “See oli selline salaja suplemine. Et keegi ei piiluks.

Samas – kui selline kohmakas riist vette veetakse, äratab see ju tohutult tähelepanu. Kuivõrd see teenus aga maksis ja oli keeruline, siis oli see ka omajagu väärikas. Tegu oli ju vinge protseduuriga.”

Pärast esimest ilmasõda muutus kõik. Vabariigi tulekuga vähenes Narva-Jõesuus puhkajate hulk ja tsaariaegsetest supelvankritest sai ajaloo ilu. “Enam ei ilustatud suvist puhkust raviprotseduuride sildiga,” kirjeldab Järs. “Puhkus mere ääres muutus naudinguks. Kui varem mindi vankriga vette, siis 1930. aastatel on pilte, kus neitsid jooksevad pladinal merre. Kombeks tuli ka liival lebamine, mis omakorda tõstis esile liivarannad. Kus liivaranda polnud, näiteks Haapsalus, sinna see lihtsalt kunstlikult tehti.”

1920. ja 1930. aastad on Järsi sõnul rannanduse mõttes suisa erinevad ajastud. “1920. aastatel domineeris ujumine,” sõnab ta. “Siis tulid unisex-riided. Naiseideaal oli sihvakas ja poisikeselik. Korsetid kadusid, tõmmati puuvillane trikoo selga ja mindi ujuma. 1930. aastatel saabus aga tõeline päikeseajastu.” Tolleks ajaks oli uuesti avastatud Riviera: seni teati seda kui ravipaika, nüüd lõi see trende kui tõeline puhkusekoht ja kehtestas päikesenautlejate kultuse.

“Päike läks moodi,” muigab Järs. “Tänu sellele saabus ka rannaeluaeg. Lihtsast ujumiskostüümist ei piisanud. Pidid olema eraldi päevituskostüüm ja ujumiskostüüm. Üks moodne daam lihtsa puuvilltrikooga randa promeneerima ei läinud.”Promeneerimise tarvis ilmusid rannapilti pidžaamad. Selleks, et promenaadil oma eksterjööriga laineid lüüa. “Mõneti oli rand ka moearengu mootor,” teab Järs. Mõni ime, et too pikk plaaž catwalkiga sarnanes – tol ajal käis ju Narva-Jõesuus peale narvakate puhkamas-promeneerimas Eesti eliit: nii kultuuriinimeste ladvik kui ka jõukam äriseltskond. Tuli teine ilmasõda, kadusid vaprad ja ilusad, kadus ka kogu kuurordihiilgus.”

Õhtulehes ilmus 30.06.2007 väga ülevaatlik A. Viira artikkel Narva- Jõesuu ajaloost „Miljonimängu tippküsimus: kus paigas Eestimaal asus põhjamaa Riviera? „

Ala käsitlus Narva-Jõesuu üldplaneeringus

Üldplaneering on koostatud 1999-2000 OÜ Hendrikson & Ko poolt

“Perspektiivis on kavandatud endise sanatoorium “Mereranna” väljaarendamine rannahooneks. Rannahoone tegutseb suveperioodil, pakkudes rannateenindust (sealhulgas ka esmast meditsiiniabi), kaubandust aga ka võimalusi välikino ja näituste korraldamiseks. Olulise puhketsoonina hakkab tulevikus funktsioneerima rannapiirkonda kogu ülejäänud linnaga ühendav Aia tänav. Laiale ja rohelisele Aia tänavale sobib hästi tänavakaubandus (koos tursitidele atraktiivse väiketootmisega), kunstilaadad ja muu suvine tegevus. Eelpoolnimetatud objektidele lisandub peamiselt suveperioodi meelelahutuskohana lauluväljak. Seega on kultuuriline ja meelelahutuslik tegevus hajutatud üle terve linna

Tervikliku elamute miljööpiirkonnana eristub Aia tänava äärne puhketsoon koos sanatooriumitega, homogeenseid elamute piirkondi on aga üsna keeruline välja tuua.

Individuaalelamute puhul on raske välja tuua spetsiifilisi miljööväärtuslikke piirkondi, kuna eramud on ehitatud erinevatel aegadel. Ühtse alana kerkib esile mereäärne Jüri/Vaikne/Liiva piirkond, mis vastavalt tänavanimele kujutab endast meeldivat vaikset elurajooni.

Planeeritav ettevõtlusmaa

Ettevõtlusmaa planeerimisel on lähtutud järgmistest aspektidest:

- Linna (äri)keskuse väljakujundamise vajadus

- Tööstusmaa juhtfuntsiooni asendamine võimalusel kuurortlinna sobiva väiketootmismaa funktsiooniga

- Atraktiivse väiketootmise (keraamikatöökojad, puidust ja klaasist suveniiride valmistamine) planeeritav paiknemine linna “tuiksoontel”

-Sadama funktsioneerimine eelkõige turistidele orienteeritud väikesadamana,mis samas ei välistaks ka väikekalapüüki ja –tootmist.”

OLEMASOLEV OLUKORD

Rannainventari ning pinke-prügikaste on vähe, need  pärinevad erinevatest aegadest  ning ei moodusta seetõttu terviklikku pilti ning osa nendest on nii moraalselt kui ka füüsiliselt amortiseerunud. Puudub ranna  valgustus ja mänguväljakud. Täna on ranna  jalgteedevõrk üle luidete juhuslik.

Uuringud puhkajate ja majutusasutuste omanike seas näitavad, et Narva-Jõesuus tuntakse kõige rohkem puudust:

ranna-ala teenindatavatest parklatest, puuetega inimestele ja väikelastele mõeldud ligipääsudest, rannainventarist (riietuskabiinid, tualetid, prügikastid), laste mänguväljakutest.

Ranna piirkonnas tahetakse näha rannapromenaadi, suunaviitasid, jalgrattahoidjaid,

kaubanduspindu.

Probleeme tekitab liivade liikumine düünidel, merega ristuvatel tänavatel on tuulise ilmaga liivatormid.

Kuna Narva-Jõesuus ei tegutse turismiinfopunkt, milline koguks teavet turistide arvu ning külastuse eesmärkide ja iseloomu kohta, toimus Narva-Jõesuu turistide arvu kaardistamine majutusasutuste küsitluse kaudu.

Narva-Jõesuu linna arengukava alusel on linnas majutuskohti   ~600.

Narva-Jõesuu kogumajutuste prognoos (aastas)	Kogumajutuste prognoos rannahooajaks	Rannaalal puhkavate turistide arv päeva kohta 15.05-15.09	Rannaala puhkavate tuiristide arv päeva kohta 15.06-20.08
100 000	75 000	605	1007

Lähipiirkonna (Narva-Jõesuu, Ida-Virumaa) inimesed, kes turistidena arvesse ei lähe, kuid samuti kasutaksid rannaala infrastruktuuri, jääks eeldatavasti vahemikku 200-250 inimest päeva kohta.  Seega rannaala koormuseks võib tippperioodil 15.06.- 20.08. kujuneda keskmiselt 1200-1250 inimest päevas, tippkoormusega päevadel aga isegi enam.

PLANEERITUD LAHENDUS

Projekti koostamise eesmärigiks on:

1) aidata kaasa Narva-Jõesuu ranna maine taastamisele, muutes  ranna vähemalt sama populaarseks kui see oli 1930-ndatel,

2) linnale iseloomulike ja omanäoliste rannaalade kujundamine,

3) promenaadi tekitamiseks vajalike Aia tänavaga külgnevate alade reserveerimine,

4) parkimiskohtade leidmine rannaala ja promenaadi lähistel,

5) tuua rannaalale aastaringselt inimesi, et inimestel oleks millega tegeleda ja mida vaadata.

Tsoneering

Ranna-ala paiknemine ja  linna pikki mereranda kulgev struktuur annavad võimaluse rannad selgelt struktureerida.

Tsoneering jagab 3500 m pikkuse rannaala kolmeks eriilmeliseks rannaks:

Ajalooline rand keskustega Mere, Pargi ja A.Hahni tänavate lõpus Narva-Jõesuu Spa ja “Mereranna” hotelli suunal.

Modernnne rand keskusega Kiriku tänava lõpus “Meresuu” SPA  suunal.

Looduslik rand keskusega “Nooruse” puhkekvartali rannamaja suunal.

Iga ranna pikkuseks on arvestatud 400 m. Kõik rannad on planeeritud valvetorniga, ajaloolises rannas on olemasolev ja statsionaarne, teistes randades talveks teisaldatav torn. Igasse randa on planeeritud tualetid-duššid, laste mänguväljakud , riietevahetuskabiniid ja kaubanduspinnad.

Ranna kasutajateks on arvestatud majutusasutuste kliendid ja väljaspoolt linna tulnud puhkajad. Väljaspoolt tulijad vajavad linnas parkimiskohti. Ühistrantspordiga pääseb praegu randa hõlpsasti 12 km kauguselt Narvast, liinibuss sõidab praegu “Meresuu” SPA-ni. Seda liini peaks tulevikus pikendama kõigepealt  “Nooruse” kvartalini ja kaugemas tulevikus linna edelaservani võimaliku planeeritava linnakämpinguni.

Kõikides randades on

planeeritud invanõuetele vastavad pääsud;

võimalikult mere äärde ette nähtud inva parkimise kohad.

Teedevõrk ja parklad

Autoliiklus Aia tänaval on praegu ühesuunaline ja see lähenemine liikluskorraldusele säilib.

Parkimine

Eesmärgiks on parkimiskohtade arvu suurendamine ja samas nende hajutamine, et võimalust mööda kujundada väiksemaid rannasõbralikke haljastatud parklaid, mis sulanduvad olemasolevasse planeeringustruktuuri ja ei muutu dominantseteks lagedateks autopõldudeks. Tegelikult on parkimiskohtadega probleemi ainult ilusatel suvepäevadel, seega suhteliselt lühikesel perioodil aastast.

Jalgteed

Mere äärde luidetele on planeeritud laudadest jalgteede võrgustik, mis seob rannad ühtseks struktuuriks.

Kergliiklusring on planeeritud ümber “Nooruse kvartali, planeering võimaldab kergliiklusringi tulevikus pikendada.

Promenaad – jalutustee

Jalutajate promenaad on planeeritud merega paralleelsele Aia tänavale ja sellega ristuvatele randa suunduvatele nn. kammipiidele:  Mere, Pargi, A. Hahni ja Kiriku tänavatele. Aia tänava merepoolne külg on hoonestatud majutusasutuste ja suuremate villatüüpi eramajadega, maapoolne külg metsa- ja pargialadega, mille vahel on ka mõned eramud.

Promenaadi pikkuseks Aia tänaval alates Poska tänavast kuni Lembitu tänavani on 1670 m, ristuvate tänavate üldpikkus on 653m.

Tänavakatteks on selles osas planeeritud asfalt, mille ilmestamiseks on ristmikutel linna lipult

pärit fragment “päikesemotiiv“, mis viitab suvituslinnale. 3m laiust asfaltteed raamistavad

kummaltki poolt kollasest betoonkivist ribad. Maa poolne riba on kartanokivist ja markeerib

jalakäiguteed ning merepoolne riba on  sillutatud plastikust mururestkattega, mis võimaldab seal vajaduse korral parkimist organiseerida ja ning vihma korral asfaltkatendilt voolavat vett imbutada.

Aia tänava kraavid on planeeritud panna torusse – see võivaldab rohkem parkimiskohti tekitada.

Aia tänavaga ristuvatel teedele (Mere, Pargi, A. Hahni ja Kiriku tänavad mereni) on planeeritud kollane betoonkivikate, mille üldpikkus on 653 m.

Promenaadil kasutatakse ka päikesemotiiviga kollast Narva-Jõesuu murukivi.

Piirded promenaadi ääres villade piirkonnas peaks olema õhulised ja lakoonilise elegantse joonega sepised. -puilippaiad peaksid olema keelatud ning olemasolevad peaksid kuuluma asendamisele. Selle probleemi lahendamisega peaks Narva-Jõesuu Linnavalitsus tegelema promenaadi ehitustegevuse ajal.

Autoliiklust takistamiseks kasutatakse meremiini kujulisi roostekarva betoonist ja istmekujulisi kollasest ja sinisest betoonist tõkkeid

Aia tänava äärede on planeeritud rekonstrueerida olemasolevad kohvikuhooned ja neid ka juurde ehitada, tänavanurkadesse on planeeritud kaks historitsistlikku paviljoni.

Siin puhanud kultuuritegelaste mälestuse jäädvustamiseks on Aia tänava ääres asuvale olemasolevale paekivimüürile planeeritud paigaldada nimelised istmed. Iste on ühekohaline ja puidust, istmel on nimetahvel, näiteks „Paul Pinna“, istmeid saab grupeerida vastavalt soovile ajaperioodide ja valdkondade kaupa.

Aia tänava istemüüri sisse on planeeritud ka väike vee- ja valguse mäng.

Valgustuse printsiip- üldvalgustuseks on promenaadi äärde planeeritud askeetlik 6 m kõrgune postvalgusti, milliste vahekaugus on 30 m , mere äärde viivatele teedele on planeeritud samad valgustid, nende kõrgus on 3,5 m.

Ajalooline rand

Ajaloolise ranna kujundamisel on eesmärk taastada kunagine historitsistlik rannamiljöö, selle loomiseks saab kasutada saadaolevat ajaloolist  pildimaterjali endiste objektide- rannalipp, rannapaviljon, lehtlad ja pingid- kohta.

Ajaloolise ranna värv on puna-valge, mis on inspireeritud ajaloolistest supelvankritest.

Lipp ajaloolises rannas on punane, millel paistab kollane Narva-Jõesuu päike.

Parkimine on lahendatud Aia tänava parklatega.

Teed ja katted

Randa teenindav transport pääseb mere äärde Pargi tänavate otsast ehitatavate liivatõkkemüüride vahelt.

Luidetele on planeeritud puitteed ja vaatekohtadesse puitplatvormid pinkidega.

Valgustus

On koondatud Pargi tänava otsa planeeritud rannakeskusesse ja Suveaia parki. Kasutatud on suunatavaid prožektoreid 7 m kõrgustel mastidel.

Piirded

Liivatõkkemüürid Mere ja Pargi tänavate merepoolsesse otsa rajada ajalooliste eeskujude järgi.

Väikevormid

Randa on planeeritud lava koos pinkidega ürituste korraldamiseks, müügiterrass ajaloolise rannahoone müüridele, riietevahetuse kabiinid. Rannateenindus ja rannatarvikute müük toimub ajaloolistest supelvankritest, mis on kergesti teisaldatavad ja samas annavad ajaloolist hõngu. Autoliiklust piiramiseks kasutatakse sini-kollaseid istmekujulisi betoontõkkeid

Viidad linnas teha viidaprojekti järgi.

WC hoone on planeeritud ajaloolise rannakohviku vundamendi kõrvale.

Haljastus

Aia tänava ja ranna vahele olev ainuke vaba metsaala on planeeritud kujundada ümber

Suveaia pargiks, kuna ülejäänud alad on eraomanduses, siis annab see hingamisruumi ja

kogunemiskoha puhkajale. Ala on praegu piiratud efektse ajaloolise sepispiirdega, mis tuleb

restaureerida. Alale tulevad muusikapaviljon, lugemispaviljon, pingid, kiik, „krabisevad“ teed,

valgustus. See on park, kuhu kogunetakse soojal õhtul aega veetma ja muusikat kuulama.

Ajalooline rand on ürituste rand- rannas saab suveõhtuti näidata välikino, korraldada tantsuõhtuid ja  kontserte, nii nagu toimus see varem. Taas kord on selleks loodud koht ja võimalused.

Modernne rand

Modernse ranna kujundamisel on eesmärk kujundada vastvalminud “Meresuu” SPA hotelli suunal lihtsa ja moodsa joonega puhkerand, kus oleks nii esinduslikkust kui ka silmarõõmu.

Modernse ranna värvid on hõbe ja roostepruun.

Lipp hõbedane millel paistab Narva – Jõesuu kollane päike.

Parkimine on võimalik Aia tänaval, Kiriku tänava parklas ja ”Meresuu” parklas sealsetel puhkajatel. Parkimise hõlbustamine  tooks siia randa võrreldes teiste randadega rohkem puhkajaid.

Puhkajatele on lisaks rannale planeeritud jalutusring mere ääres läbi rajatava Meresuu pargi ja Lembitu tänava Aia tänavale ning sealse promenaadi kaudu tagasi kas SPA-sse või parklasse.

Teed ja katted

Randa teenindav transport pääseb mere äärde  Kiriku tänava kaudu.

Luidetele rajada jalutajatele puitteed.

Invapääsuks randa on planeeritud talveks teisaldatavad laudteed.

Valgustus on koondatud Kiriku tänava otsa jäävasse rannaossa ning valgustid on ka Meresuu pargis luidete vahel. Kasutatud on 7m kõrgusi prožektoritega maste.

Väikevormid- pingid on planeeritud puitlavatsid ja puitpingid, kioskid ja rannavalvetorn on hõbedased ja roostekarva. Riietevahetus kabiinid on värvilised ja temaatiliste piltidega.

Autoliikluse piiramiseks kasutatakse roostevärvi betoonist meremiini kujulisi tõkkeid.

Viidad teha linna viidaprojekti järgi.

Piirded Kiriku tänava ääres peavad olema erineva lahendusega piirded. Hoonete juures võiksid olla vaatevälja sulgevad piirdelõigud, looduskeskkonnaga külgnevad piirded ei tohiks loodust tänaval liikujale sulgeda, pigem peaks säilima tänava kontakt ümbritseva loodusega vaadete abil piirdes.

Liivatõrjeks rajada Kiriku tänava otsa liivatõkkemüürid

WC-kabiin paigaldada Kiriku tänav äärde.

Haljastus

Meresuu park on osa puhkajate jalutusringist, modernse pargi meeleolu tekitakse astmeliste puitterrasside ja hõbedaste fitness spordiseadmetega

Lennuki tänava lõppu on  planeeritud jalgteele kolme haruline puitsild.

Looduslik rand

Loodusliku ranna kujundamisel on eesmärk rahuliku rannamiljöö loomine öko-modernse kujundusega planeeritud “Nooruse” kvartali juurde.

Loodusliku ranna värv on safari roheline.

Lipp - roheline, millel paistab Narva-jõesuu kollane päike.

Pääs randa luuakse „Liivaranna“ ja „Liivakella“ hotellide vahelise kraavi torusse panekuga tekkinud alale uue tee rajamisega. . Tekib looduslikku randa viiv uus tänav, mille nimeks võiks saada Liivakella tänav

Parkimisvõimalus on planeeritud Vabaduse tänava ääres “Liivaranna” ja “Liivakella” kruntide ja tänava vahel, parkimiskohad on mururestkattega tugevdatud murul.

Rannateenindus on planeeritud Liivakella tänava otsa mere äärde. Seal on WC-d, duššid, rannatarvete laenutus ja kaubanduspinnad.

Teed ja katted

Randa teenendav transport pääseb randa läbi uue loodava asfaldkattega Liivakella tänava.

Luidetele on planeeritud puitteed, terviserajale on planeeritud koorepuruteed.

Kergliiklusring pikkusega 1,7 km on kaetud asfaltkatendiga ja planeeritud ümber Nooruse kvartali. Vabaduse tänava ääres liitub planeeritava kõnniteega. Seal saab sõita ka rulluiskudega. Planeering annab võimaluse kergliiklusteed tulevikus pikendada.

Valgustus looduslikus rannas on ette nähtud Liivakella tänava äärde ja kergliiklusringile.

Väikevormid- Palk pingid, süvistatud prügikast, puit teed; riietevahetus kabiinid; lõkkeasemed, istumiskohad, terviseraja vahendid, seiklusraja vahendid, maakunsti skulptuurid jne on võimalikult naturaalse vormi ja pinnakäsitlusega. Randa jääv „Nooruse „ puhkekvartali rannahoone vare on planeeritud katta moondamise võrguga.

Viidad teha linna viidaprojekti järgi.

Mere äärde on planeeritud erinevaid tegevusi võimaldavad alad: Seiklusrada, Terviserada ja Skulptuuripark.

Looduslikus rannas on oma koha kergliiklusraja kõrval leidnud seiklusraja vahendid ja terviseraja vahendid.

Skulptuuripargi objektid võiks valmistada Narva- Jõesuus  toimuva töötoa raames, objektid peaksid olema valmistatud kividest ja merest leitud uhtepuudest. Erineva teemaga töötoad võiksid toimuda igal aastal ja aasta ajal. Selle tulemusena ekspositsioon vahelduks ja täieneks pidevalt ning oleks alati uus ja üha uuesti vaatamist vääriv.

Randasid ühendavad teed

„Liivaranna“ tee, Pikniku tee, Piraadi tee, Tuletorni tee.

Randasid ühendavad eriilmelised puitteed, millel on treppe, lõkkeasemeid, vaateplatvorme.

Igal teel on oma väike lisafunktsioon.

Tuletorni tee juhib meid üle kõrgete luidete üles ja alla Tuletornis avatava vaatepunktini.

Tee kulgeb läbi „miinivälja“ puhkekoha.

Piraadi tee viib läbi randa ehitatud kohviku eest, mille imago võiks muutuda merelisemaks. Näiteks sadamakõrts puujalaga baarmeniga ning näkineidudest teenindajatega. Kujunduses võiks kasutada kalavõrke ja sansukaste, võrkkiikesid ja ankruid. Praegune kujundus ja iseloom mõjub iseloomutult ja  veidi igavalt.

Pikniku tee äärde on planeeritud palju erineva iseloomuga lõkke tegemise võimalusi. Ala on looduslikult selleks sobiv – luitevalliga varjatud ja äärmiselt looduslik.

„Liivaranna „ tee saab alguse „Liivaranna“ hotelli juurest ja juhib meid piki randa Narva-Jõesuu keskuse poole.

4          ETTEPANEKUD

Narva-Jõesuu rannaala intensiivsemaks ja pikaajalisemaks kasutamiseks:

- muuta suurem territoorium rannast atraktiivseks ja võimalikult eriilmeliseks

- luua erineva karakteri ja miljööga rannaalasid

- luua rohkem erinevaid luidetel jalutamise aja veetmise võimalusi- eriilmelised pargid ja rajad

l- uua rohkem sportimise ja ajaveetmise võimalusi kohalikele elanikele

- kujundada välja teedevõrgustik jalutamiseks, rattasõiduks ja lapsevankriga liikumiseks

- ehitada välja erineva vanusega lastele mänguväljakud

kujundada rannaskulptuuride park

- tutvustada Narva-Jõesuus puhanud eesti ja vene kultuuritegelasi

- luua ja taaselustada võimalused vabaõhu kultuuriürituste korraldamiseks – näiteks öine rannakino, purskkaevu veeteater, öötantsupeod

5          KASUTATUD KIRJANDUS

1. “Narva-Jõesuu mu kodu” Virve Orav, Tallinn 2000.a.

2. “Narva-Jõesuu koduurija pilguga” Virve Orav, Tallinn 1993.a.

3. “Puitpitsvilla, Narva-Jõesuu puitarhitektuur” Liisi Siiak, Aili Paat Tartu 2003.a

4. 2000„Narva-Jõesuu kaitsemetsa arengukava„ koostajaUudo Timm, Tallinn

5. „Miljonimängu tippküsimus: kus paigas Eestimaal asus põhjamaa Riviera?„ A. Viira  SL Õhtuleht 30.06.2007